"The real spring arrived with the orchestra" - Meie Maa, Saare Maakonna Päevaleht, April 4th, 2017
Anneli Tarkmeel
Dirigendipuldis seisnud Edoardo Narbona vahendas Felix Mendelssohni ja Giacomo Puccini loodud helide keelt orkestrantide abil Saaremaa kultuurisõpradele. FOTO: Tambet Allik
Kevadised tuuled hakkasid Kuressaares puhuma juba möödunud aasta sügisel, kui muusikute perekond, Annikki Aruväli ja Edoardo Narbona otsustasid oma tuleviku siduda Kuressaarega.
Tõeline sõõm värsket õhu pakuti kohalikele kultuurisõpradele möödunud pühapäeval Kuressaare kultuurikeskuses, kui toimus Läänesaarte kammerorkestri teine kontsert.
Kevadkontsert – nii oli muusikasündmuse koondpealkiri – pakkus põnevat programmi. Avataktid kõlasid Felix Mendelssohni keelpilliorkestrile loodud sümfooniast number kümme. Keelpillihelid tõstsid publiku teise aegruumi, seda siis 19. sajandi esimesse poolde, mil helilooja elas ja tegutses.
Sellele järgnes umbes pool sajandit hiljem mehetegusid tegema hakanud helilooja Giacomo Puccini kolm menuetti. Päiksepaistelise ilmaga kontserdihetkedes istudes tekkis igasuguseid mõtteid. Üks neist nõustus orkestri esimest kontserti külastanud kuulaja omaga – juba dirigendi pärast tasub minna! Edoardo Narbona juhatamise stiil on särtsakas ja tundeline.
Ka pelgalt tema selja vaatamine kisub muusikasse kaasa. Sama energiliselt tänas ta eesti-inglise segakeeles kõiki Läänesaarte kammerorkestri toetajaid.
Tema lihtne tänuavaldus pani mõtlema, kui olulised on ühe kontserdi puhul detailid. Et elamus kõikide osapoolte jaoks (muusikutest kuulajateni) täiuslik oleks, peavad detailid paigas olema – kavalehtedest toolideni välja.
Aga pühapäevase üleastumise pärlteos oli jäetud loomulikult kõige lõppu. Felix Mendelssohni kontsert viiulile, klaverile ja keelpilliorkestrile võimaldas Kuressaare kultuurikeskusesse kutsuda viiulisolist Kristel Eeroja-Põldoja ja pianist Joonatan Jürgensoni. Eriti nauditav oli soolopillide kahekõne teose teises osas.
Kolmanda osa viiulipartii virtuoossus pani publiku seljad kaasaelamisest higistama. Kristel Eeroja-Põldoja on hinnatud viiulisolist Eestis olnud juba pea kolmkümmend aastat. Tema mäng oli kindel ja nauditav.
Pärlteos kõige lõpus
Joonatan Jürgenson lõpetas Eesti teatri- ja muusikaakadeemia magistrikraadiga möödunud aastal cum laude. Jäi silma, et väliselt rahuliku mängustiiliga noormees suutis muusika väga tundeliselt ansamblisse sobitada. Sellest andekast pianistist kuuleme Eesti muusikamaastikul kindlasti veel.
Lõpetuseks tahaks nentida, et suur rõõm oli näha niivõrd palju saarlastest muusikuid ühes orkestris. Tekkis kodune ja soe õhkkond. Klassikalise muusikaga tegelemine ei tähenda, et kodukant kaugeks jääks. Vastupidi – nüüd on aeg mere taga saadud muusikahariduse vilju noppida ja neil viljadel kõlada lasta.
Kolmas kontsert suvel kõlakojas
Kokkuvõttes võiks kuulajana jagada seda mõnusat rahulolutunnet, et kas tõesti on võimalik peamiselt suviti kultuuri ülekülluses suplevas Kuressaares enne n-ö hooaja algust keelpilliorkestri mängu kuulda!
Võib-olla muretses ka orkestri dirigent Narbona, et suviste sündmuste virvarris võib rõõmusõnum orkestri järgmisest kontsert kaduma minna. Igal juhul hüüti välja, et Läänesaarte kammerorkestri järgmine ülesastumine toimub 23. juulil lossipargi kõlakojas sarjas “Kuressaare suvemuusika“. Tublimad teevad kalendrisse juba märke ära.
Ühe loomingulise organismi sissetöötamine võtab aega. Läänesaarte kammerorkestri üleeilne kontsert ei olnud kaugeltki täiuslik, pigem märk sellest, et alati saab paremini ja tee läbi raskuste tähtede poole on edukalt alguse saanud. Tulevik annab arutust.