“Palju teravam omamoodi on Saxofonisonaat, mille vennas Pert sai – nimelt pilli omapärane toon ei sobi klaveri terava, löökriista meenutava tämbriga hästi kokku ja nende kahe pilli vahel käib mingi seesmine jonn, mis tundub esialgu päris teravana.” Pisut dramaatiline ja sisemiselt pingestatud Tubina sonaat oli ka Jürgensoni ja Lauri duo esimene koos mängitud teos. Sünergia, mis nende duol on aastate jooksul tekkinud, ei lase kuulajal hetkekski kuhugi hajuda. Mõlemad interpreedid võtavad endale vajaliku muusikalise ruumi ja navigeerivad vastavalt vajadusele ansamblisti või solisti rolli. Nad sobivad omavahel – seda on albumil selgelt kuulda.

​

Tubina sonaadi loomisaastast (1951) paar aastakümmet edasi kirjutas Kareva oma sonaadid saksofonile ja klaverile. Nendes teostes on klaveri/saksofoni kooslus märksa vähem kontrastne kui Tubina sonaadis. Kõik kolm Kareva sonaati on tihedalt läbi komponeeritud ja keeruka faktuuriga. Kiired ja pulbitseva rütmiga osad vahelduvad mõtlike ja lüüriliste lõikudega, duo esitab neid erilise süvenemise ja veenvusega.

​

Hea, et noortelt heliloojatelt tellimine ei ole kuhugi kadunud. Albumi viimane, kolmest osast koosnev plaadi nimiteos Jonas Feliks Tarmi “Pildid lapsepõlvest” on oluline lisa Eesti saksofoni/klaveriduode kollektsiooni. See mitmetahuline ja huvitava kõlaga teos viib kuulaja helilooja lapsepõlve. Minu jaoks mõjus teose teine osa täiesti ootamatult ja samas täiuslikult plaati kokku võtvana. See kogu albumi kõige isiklikum, ebamaiselt ilus ja helge osa on pühendatud Tarmi hiljuti lahkunud lapsepõlvesõbrannale Liisile. Siin mõjub klaveri ja saksofoni kooslus peaaegu ingellikuna. Sopransaksofoni aeglaselt kulgevad pikad meloodiad koos klaveri õhkõrna saatega viivad kuulaja ajatusse kosmilisse ruumi, kus pole midagi muud kui ilu ja rahu. Jürgensoni ja Lauri koosmäng uuel albumil on detailne, mitmekihiline ning tõeliselt nauditav.